Ajalugu
Aegade algus
1290. aastast kuni reformatsioonini ettevõtlikele Ojamaa tsistertslastele kuulunud ning seejärel otse Taani-Norra kuninga kätte läinud Kolga mõisa valduste kagunurgas Witena ehk Valgejõe külas võis kõrts olla ka varem. Tallinnast Narva loogelnud vanal teel oli sobiv koolmekoht. Pikka aega jooksis seal Harju- ja Virumaa piir.
Esimene kõrtsmik
Jören Becker
Kolga mõisa 1586. aasta revisjoniraamatus on ärakiri Valgejõe kõrtsi rendilepingust 9.detsembrist 1585. Mõisat esindab lepingus kapten Johan De la Blanque ning rentnikuks on Jören Becker.
Kõrtsmikult nõutud aastane raharent 8 taalrit võis toona olla Stockholmi lihttöölise kolme kuupalk. Ent esimesel aastal oli kõrtsmik ka sellest maksust prii, kuna ta oli murdnud juurde uutpõllumaad.
Raskemaks koormaks võisid aga kõrtsmikule olla muud rendikohustused: 2 härga, 1 lehm, 2 lammast, 2 naela humalaid, 2 tünni rukist, 1 tünn otra ja 1 tünn kaeru.
1581. aastal andis Rootsi kuningas Johan III Kolga mõisa eriliste teenete eest Pontus De la Gardiele. 5. novembril 1585 uppus kuulus väejuht aga Narva jõkke ning mõisa haldamise ja tema laste eestkoste pani kuningas Pontuse lähedase hõimlase, mõningail andmeil nõbu Johan De la Blanque’i õlule.
Pontuse lähedane hõimlane/sugulane, Eestis ja Rootsis suurte valduste omanik De la Blanque oli saanud 1582. aastal Raasiku mõisahärraks. Johan/Jean pidi olema ka silmapaistvalt rahakas. 1590. aastail oli De la Blanque’ile 1000 riigitaalri eest panditud Borkholmi (Porkuni) mõis ehk koht, kust Valgejõgi alguse saab.
Pontuse eluaegne kaaslane De la Blanque tellis kuninga käsul Arent Passerilt 1589. aastal Pontusele ja tema abikaasale Tallinna Toomkirikusse hauamonumendi, mis avati 1595. aastal. Peagi puhkenud Rootsi kodusõjas jäi De la Blanque lojaalseks kuningas Sigismundile ning oli sunnitud koos tema pooldajatega aastal 1600 Eestist lahkuma.
Mõisahärra
De la Blanque
Ajaloolisest Languedoci veinipiirkonnast pärit kahe prantslase kodulinnas Caunes-Minervois’s on tänini elus nende sugulased. Vahemaa 3200 kilomeetrit ja möödunud 430 aastat pole kustutanud mälestust Valgejõegagi seotud meeste seiklusrohkest elukäigust kummalgi Euroopa serval.
Viimane kõrtsmik
Jaska Viikman
1888. aastal sai Valgejõe rentnikuks Revalist tulnud Jakob Kaarli poeg Wiikmann. Kõnnu vallakohtu materjalides on alles Kolga majoraadivalitsuse teadaanne 1896. aasta „Valgejõe“ kõrtsmik Jaska Viikmanile, et mõisakauba edasimüümise asemel tuleb tal edaspidi kaubelda omal riisikol. Vene impeeriumis oli tulekul riiklik viinamonopol ning mõisat valitsenud Stenbockid optimeerisid aegsasti oma riske. Aastal 1900 kõrts suleti ning kogu 20. sajandi vältel oli Valgejõe talu koduks ümbruskonna metsade valitsejatele. Lähikonnas tuntakse seda veel praegugi metskonnamajana.
Alates 2014. aprillist alustas aga Valgejõel tegevust Eesti marjadest ja viljadest veini tegemist praktiseeriv ja propageeriv Veinivilla eesotsas tunnustatud marjaveiniguru Tiina Kuuleriga.
Valgejõe Veinivilla tootevalikusse lisanduvas sarjas „Aastasajad“ on leidnud väärika koha ka Witena küla esmamainimise üriku andnud Taani kuningas Erik VI Menved (13. sajand), kõrtsi esmamainimisega seotud kapten Johan De la Blanque (16. sajand) ning viimane kõrtsmik Jaska Viikman (19. sajand).
