Medalitesajus olid, nagu ikka, tegijad vanad veinimaad — Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Kreeka, Portugal. Mõned medalid läksid ka Saksamaale, Austraaliasse, Kanadasse, Bulgaariasse ja Ungarisse ning üllatuslikult päris mitu said Moldaavia veinimajad, kes viljelevad vanu klassikalisi viinamarjasorte. Ühtegi teist Solarist silma ei hakanud, kuigi Saksamaal ja Austrias seda kasvatatakse.
Minu jaoks tähendab see seda, et meie väike põhjamaine Solaris (kasvataja Heino Säinas Tarvastu ordulinnuse jalamilt) võistles koos vanade veinimaade klassikaliste tuntud sortidega ilma tavalist järeleandlikkust nõudvate epiteetideta „põhjamaine, külmas kliimas, ekstreemsed olud, ekstsentriline veinimeister“ jne. Nagu tavaline vein teiste, enamasti vana maailma veinide seas. Ja oli edukas.
Paris Wine Cupil hinnatakse veine lisaks maitsele ka müüdavuse ja kliendisõbralikkuse aspektist. “Su vein võib olla maitse poolest 95 punkti väärt, aga kui ta on koledas pudelis, koleda sildiga ja hind ei tundu ka väga õiglane, siis sa kõrgeid punkte ei saa.” See tähendab, et Solarise puhul pidasid kohtunikud kõiki eelpoolnimetatud nüansse hõbemedali vääriliseks.
